photo

Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv

Saatesari Eesti ajaloost dokumentalistide loomingu põhjal

Saated

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 6/6 (Eesti 2014)

1980ndad tähistavad majanduse seisakut Nõukogude Liidus. Samal ajal on üha raskem rahva suud kinni hoida. Dokumentalistidele avab see võimaluse teha ühiskonnakriitilisi filme. Ühel heal päeval kukub Nõukogude Liit kokku ja kõigile algab täiesti uus ajastu, ka filmitegijatele. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 5/6 (Eesti 2014)

1970ndate keskpaigaks on Eesti NSV dokumentalistid omandanud kogemuse, kuidas „arenenud sotsialismi tingimustes” teha isikupäraseid filme. Kunagised noored tegijad on juba nime teinud ja valmis näitama, milleks nad võimelised on. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 4/6 (Eesti 2014)

1970ndate algus tähistab uut ajastut Eesti NSV dokumentalistikas. Julgete katsetustega tuleb mõneks ajaks tagasi hoida. Uute tegijatena lisanduvad Rein Maran ja Mark Soosaar. Üks pühendub loomingus loodusele, teine aga väikesaarte kultuurile. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 3/6 (Eesti 2014)

Praha kevade aasta (1968) tähistab „kuldajastut” Eesti dokumentalistikas. Kahe aasta jooksul luuakse hulk märgilisi filme, mis olnuks varem mõeldamatud. Mingil põhjusel venitab Nõukogude partokraatia kraanide kinnikeeramisega 1969. aasta lõpuni. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 2/6 (Eesti 2014)

Hruštšovi ajastu lõpus ihkavad Eesti dokumentalistid vahelduseks kohustuslikule kroonukroonikale luua poeetilisi filme. Andres Söödil õnnestub poeesia varjus ekraanile tuua rahvuslikku eneseteadvust. Siit alates sünnib hulk dokumentaalfilme, mis teevad kummarduse „kadunud Eesti ajale”. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

foto
Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv, 1/6 (Eesti 2015)

1960ndate alguses Tallinna Kinostuudiosse saabuvad Üleliidulise Kinematograafiainstituudi (VGIK) lõpetanud eestlased leiavad eest sumbunud õhustiku ja sotsrealismi viljelevad ustavad parteisõdurid. Stalini ajal Eesti filmindusele „appi saadetud” seltsimehed võtavad sisse ringkaitse, mille purustamisest saab noorte haritud režissööride esmane ülesanne. Autor Riho Västrik. Tootja OÜ Vesilind.

Saatesarjast

Riho Västriku kuueosaline autorisaade "Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv" võtab vaatluse alla aastad 1960-1985 Eesti dokumentaalfilmide autorite loomingu põhjal.
See oli ajajärk, mil kujunesid ja lõid oma tippteosed tänaseks klassiku staatuses dokumentalistid Andres Sööt, Mati Põldre, Peep Puks, Mark Soosaar ja nende kolleegid. See oli veerandsada aastat kunstnike eneseväljendamist võõra võimu tingimustes. Ja ühtlasi pidev laveerimine, et rahul oleksid nii ideoloogiajüngrid kui ka looja enesetunne.

„Mind huvitas eelkõige, mis asjaolud lisaks režissööri andekusele mõjutasid lõpptulemust," selgitas Västrik. „Ja kas dokumentalistika arenes Eesti NSVs sarnaselt läänemaailmale. Paralleelselt jälgisin ka üksikute autorite loomingulist arengut.”

Kuigi Nõukogude Liit oli varjul raudse eesriide taga, avaldasid sündmused maailmas siiski mõju Eesti NSV tõsielufilmile. Eelkõige aga kujundasid loomekeskkonda arengud hiigelimpeeriumis. Sari uurib, mil määral dokumentaalfilmid peegeldasid toonast elu ja mil määral täitsid nomenklatuurseid eesmärke.

Riho Västrik on tunnustatud dokumentalist, tema tööde nimistusse mahub hulk loodusfilme. 2008. aastal pälvis ta Venemaal dokumetaalfilmide preemia "Kuldne loorberioks" filmi "Muskusveise tagasitulek" eest.