Režissööri isiklik lugu ja Iraani poliitiline tegelikkus tingivadki "Taksojuhi" (mis on Panahil järjekorras kolmas illegaalne film) sisu ning ka vormilise lahenduse. Panahi kehastub siin veidi saamatuks Teherani taksojuhiks, film on üles ehitatud nagu dokumentaal. Auto pardakaamera jälgib juhti ja tema juhuslikke kliente. Tegevuselt napp, ent haarav, südamlik ja vaimukas lugu toob läbi värvikate tegelaste vaatajani tänapäeva Teherani ühes selle argielu, inimliku külje ning poliitiliste vastuoludega, ja kõike seda hoiab koos Panahi isik. Juriidilise korrektsuse huvides on "Taksojuht" vormistatud nagu mittefilm, puuduvad tiitrid, stseenid oleks nagu lihtsalt pardakaamera salvestused. Vaataja taipab samas lavastajakätt. "Taksojuhti" on üle maailma vastu võetud vaimustusega, näiliselt lihtne lugu meenutab meile sedagi, miks filme üldse tehakse. Berliini filmifestivali Kuldkaru ja FIPRESCI auhind.